Uusmetsastamise lõksud ja müüdid – 5 viga, mida uusmetsastamisel vältida

Uusmetsastamisest (uute metsade istutamisest) rääkides küsitakse minult tihti esimesena järgmist: „Kuidas teha kindlaks, et sa oma tegevusega kasu asemel rohkem kahju ei tekita?“

Vaatleme viit suurimat viga, mida uusmetsastamisprojektidel võidakse teha ning kuidas neid vigu vältida.

1. Võõrpuuliikide istutamine

Suurte istutusprojektide esimene ja tõenäoliselt kõige laiemalt levinud probleem on projekti toimumiskohale mittepärismaisete puuliikide istutamine. Võõrpuuliigid võivad häirida kohaliku ökosüsteemi tasakaalu ja põhjustada soovimatuid tagajärgi, nagu bioloogilise mitmekesisuse vähenemist ja mulla kvaliteedi halvenemist.

Näiteks on mõnel pool maailmas istutatud eukalüptipuid nende kiire kasvu ja puidutootmispotentsiaali tõttu. Eukalüptipuud pole aga paljudes neis piirkondades pärismaised ning nende sissetoomine on viinud kohalike liikide väljatõrjumise ja kohalike veevarude ammendumiseni. Näiteks üks Argentina eukalüptiistanduste kohta tehtud uuring (Phifer et al, 2016) leidis, et pärismaiste metsadega ja isegi intensiivselt majandatud maadega (nt mustika- ja tsitrusviljaistandused) võrreldes elas eukalüptiistandustes palju vähem linnuliike ja alustaimestikuliike.

Laiaulatuslik täiskasvanud eukalüptiistandus. Foto allikas: Phifer et al 2016.

Mida teha selle asemel?

Lihtne – istuta kohalikke puid! Suures osas Euroopast on see ka seadusega reguleeritud, sealjuures kehtestatakse metsaseadustega tihti piirangud sellele, missuguseid puid tohib ja milliseid ei tohi istutada. Igatahes aitab kohalike puude istutamine muuta tekkiva metsa võimalikult atraktiivseks paljudele teistele liikidele, suurendades nii sinu metsa bioloogilist mitmekesisust.

2. Istutamine ilma istikute hooldus- ja ellujäämiskavata

Teine suur probleem, millega uusmetsastamisprojektid võivad kokku puutuda, on puudulikud hooldus- ja ellujäämiskavad. Ilma korraliku kavata ei pruugi äsjaistutatud puud saada vajalikku hooldust ja tähelepanu, mis viib kõrge suremuseni ja äsjaistutatud metsa võimaliku ebaõnnestumiseni.

Näiteks istutatakse mõnes projektis istikuid ilma pinnast nõuetekohaselt ettevalmistamata või kastmata, mis viib vee või toitainete puudumise tõttu taimede hukuni. Teistel juhtudel võidakse puud istutada üksteisele liiga lähedale, mis toob kaasa üleasustuse ja ressursside pärast konkureerimise. Või, nagu on juhtunud mõne „istuta üks puu“ stiilis projektiga, hüljatakse istikud pärast istutamist täielikult, põhjustades suurt taimede kadu, sest noored puud jäävad võitluses umbrohu ja muruga alla või saavad lihtsalt põdratoiduks.

Istik, mis on kaitstud populaarse ulukitõrjevahendiga Cervacol. Foto allikas: LVM.lv

Mida teha selle asemel?

Istikute eest tuleb kindlasti hoolitseda, eriti kolmel esimesel istutusjärgsel aastal. See hõlmab ka umbrohutõrjet ning kaitset põtrade ja teiste noori puid toiduna nautivate taimtoiduliste loomade eest.

3. Metsa monokultuursena pidamine

Me kõik oleme seda kuulnud: monokultuuride istutamine on halb. See kõlab vägagi loogiliselt: ühestainsast liigist koosnev mets ei ole bioloogiliselt mitmekesine ning on kahjurite ja tulekahjude suhtes tunduvalt haavatavam.

Kõik see on tõsi. Ent siinkohal tuleb mõista olulist eristust monokultuurina istutamise ja metsa monokultuursena pidamise vahel. Näiteks võime teha otsuse istutada kuuseistikuid, teades, et ümbritsevad kasepuud külvavad seemneid ning mõne aasta pärast kasvavad kuuskede vahel looduslikult uued noored kased. Sellisel juhul – kuigi istutame peamiselt ühtainsat liiki, loome teiste liikide soodustamise teel siiski segametsa.

Lisaks sellele on mõned metsad (näiteks männikud) puude poolest looduslikult pigem üheliigilised, kuid nad kompenseerivad seda rohkete alusmetsaliikidega, näiteks mustikatega.

Monokultuursed istandused kahel pool looduslikku metsa. Foto allikas: Waring/Gonzalez-Benecke OSU jaoks.

Mida teha selle asemel?

Soodustada liikide mitmekesisust – nii istutamise (kui see on otstarbekas) kui ka pideva majandamise kaudu. See võib tähendada väiksema tihedusega istutamist, et soodustada loomulikku „täitumist“, ning teiste liikide väljajuurimise vältimist hooldusraiete ajal.

4. Ainulaadsete elupaikade või kõrge bioloogilise mitmekesisuse väärtusega maale istutamine

Kõik maad ei saa olla ega peakski olema metsamaa. Maailmas on terve hulk ainulaadseid bioome, mis on väärtuslikud juba iseenesest – näiteks alvarid, väga mitmekesised poollooduslikud rohumaad jne. Nende muutmine metsamaaks võib bioloogilist mitmekesisust tegelikult vähendada. Seetõttu on oluline maad uusmetsastamise eel hoolikalt hinnata ning teha kindlaks, et istutatakse vaid sellisele maale, mille metsaks muutmisest on päriselt kasu. Parim meetod selleks on range andmepõhine lähenemisviis – Arbonicsis oleme välja töötanud ettevõttesisese platvormi, mis tõstab esile uusmetsastamiseks sobimatud konkreetsed kõrge väärtusega alad. Oma lahenduse arendamist jätkates lisame sinna pidevalt maa kohta andmeid, et teha neid otsuseid veelgi rangemaks ja andmepõhisemaks.

Näide andmepõhisest maa-analüüsist Arbonicsi platvormil.

Mida teha selle asemel?

Hinnata kindlasti kõiki uusmetsastamiseks kavandatud maid – kontrollida, et need ei oleks märgitud kõrge väärtusega elupaikadena. Vältida istutamist viisil, mis võib olemasolevat bioloogilise mitmekesisuse hävitada.

5. Kohalikule kogukonnale toidu tootmiseks olulisele maale istutamine

Kõige tootlikuma põllumaa kasutamine uusmetsastamiseks võib tunduda ahvatlev – see tähendaks ju puude kiiremat kasvu ja seega rohkema CO₂ sidumist, eks? Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et maal on erinevaid rolle ning meie kogukondadele toidu kasvatamine on üks peamistest. Kui muudame kõik põllumaad metsaks, võime põhjustada toiduga kindlustamatust ja toidupuudust. Ilmselgelt ei oleks see hea tulemus. Selliste negatiivsete kõrvalmõjude vältimiseks peame kasutama ainult uusmetsastamiseks sobivat maad ja tegema ka riskianalüüsi, mille abil veenduda, et me ei kahjusta toiduainete tootmist.

Mida teha selle asemel?

Keskendada uusmetsastamiskavad maale, mille puhul hetkel maa täit potentsiaali ei rakendata. Uusmetsastamiseks parimad maad on madala kvaliteediga või hüljatud põllumaad ja karjamaad – kui puude istutamine piirdub selliste maatükkidega, saame vältida võimalikku konflikti toiduainete tootmisega.

Lisaks tuleb uurida, ega istutamine ei toimuks muu ajaloolise või kultuurilise väärtusega maal – Stonehenge näiteks ei oleks kuigi hea kandidaat uusmetsastamiseks, seega seal ei tohiks istutustegevust alustada.